• Marianne Tobro

Kuidas ma oma laste peale karjumise enam-vähem* ära lõpetasin

Kodulehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes muul viisil ja kohas ilma Malviine OÜ kirjaliku loata.

Enam-vähem*, sest ma olen ka ikkagi inimene.


Ma ei tahtnud olla see lapsevanem, kes pidevalt röögatab, õiendab, näägutab ja see üks konkreetne päev pani mind selle eesmärgi suunas kõvasti tegutsema.


See juhtus umbes 5 aastat, kui mu esimene laps oli kolm ning ma ootasin just oma teist. Mul oli nädalaid juba kohutavalt halb olla olnud. Iivelduse ja pideva oksendamise tõttu olin nõrk. Õudne palavus sinna otsa. Meest ka kodus üldse polnud, sest igal töövabal hetkel oli ta abis maja ehitamas. Mu tol ajal kolmene oli ka kodune niiet polnud üldse palju vaja, et endast välja minna.


Erandina oli too hommik olnud üle pika aja lapsega koos olemise mõttes päris tore. Ta mängis oma pusledega ning oli väga rahul sellega, et ma kõrval lihtsalt laman ja natukene vahepeal aitan. Umbes lõuna paiku sain kõne oma isalt, kellega siis veel koos töötasime oma ettevõttes. Olin olnud mõnda aega juba ka haiguslehel, aga ta tahtis, et ma ühe töö asja ära teeks. Mulle ei tundunud see nii hädavajalik teema, mida praegult haiguslehe ajal ette tahaksin võtta. Ma sain sõimata ja lõpetasin kõne, sest ei suutnud nuttu tagasi hoida.


Minu kolmene, kes oli pika kõne jagu suht rahulikult oodanud, tahtis, et ma nüüd peale kõnet kohe pööraks temale ja meie pooleli jäänud mängule tähelepanu, aga mina olin endast nii väljas ja see mäng oli viimane asi, mida ma tol hetkel teha tahtsin. Ta ei jätnud jauramist ning lõpuks ma karjusingi ta peale. Ilmselt midagi sellist, et ta laseks mul olla, mind rahule jätaks, mind ei huvita ta nõme mäng ning et ta minema läheks mu juurest. Noh ja siis nutsime me kumbki oma nurgas, eraldi, aga tegelikult mõlemad samasuguse valuga selle kohutava ebaõigluse pärast, mis meie pihta tuli.


Peale mõningast enesehaletsust lõi nagu pilt ette, et mis just toimunud oli. Mingil põhjusel, mida ma ei teadnud, kallas minu isa just oma solgipange minu kaela (see teema polnud üldse midagi sellist, mille üle niimoodi tülli minna) ja mina tegin täpselt sama oma lapsele ning kallasin selle solgipange oma lapsele edasi. Ah, et nii see siis käibki või? Et inimesed muudkui annavadki seda sama solki edasi ja lõpuks ei teagi keegi, miks või kust tuleb kogu see viha, ärritumine ja pinge?


Samm 1 - ma otsustasin, et ma ei taha oma solgipange lapse peale tühjendada.


Ma lugesin tol ajal palju lapsekasvatusteemalisi raamatuid ja kuigi ma teadsin väga hästi, millised on lapse vajadused, mida ma temaga koos tegema pean ning millised on minu kohustused lapsevanemana, siis polnud mul õrna aimugi, kuidas see päriselt enda jaoks toimima panna. Ma püüdsin iga päev õues käia, tervislikku toitu valmistada, meisterdamisvõimalusi pakkuda, isegi valmistasin ette montessori stiilis ubade tõstmist ühest kausist teise. Ma vihkasin seda kõike ja mõtlesin, et ma ei suuda niimoodi edasi. Kui kõike seda ongi vaja, et mu laps areneks hästi, siis okei. Ärgu arenegu!


Samm 2 - ma otsustasin teha lapsega koos neid asju, mis mulle ka rõõmu pakuvad.


Ma olin 3 aastat ema olnud ja mitte kordagi polnud ma teinud oma lapsega midagi sellist, et mul ka temaga koos tore oleks. Ma teadsin, et lapsed vajavadki palju tähelepanu ja lähedust ning mõtlesin, et minu lapsel ongi väga suured vajadused enneaegsuse ja kõige selle keerulise alguse pärast. See läheduse ja tähelepanu pakkumine oli minu jaoks seni olnud aga nagu töö või linnukeste tõmbamine nendes raamatutes, mis ütlesid, mida kõike ma tegema pean. Aga see ei käi nii! Laps ei vaja seda, et sa suurest kohusetundest temaga maas istud ja midagi teed. Ta vajab kontakti, seda tunnet, et ta on kellegi jaoks oluline, et tema on eriline ja temaga koos on hea olla. Et tema pakub sulle rõõmu, tema olemasolu pakub rõõmu. Minu laps ei olnud ülisuure tähelepanuvajadusega laps. Laps ei saa oma vajadust lähedusele ja kontaktile täis, kui vanem ei ole kontaktne ja mina ei olnud tegelikult päriselt kontaktne, sest ma tegin linnukesi. See ei ole siiras koos olemine.


Ma viskasin ära kõik need kasvatusõpikud, mis rääkisid vaid laste vajadustest ja vanema kohustustest, sealhulgas kohustusest oma "tassi täita", et jaksaksid kõiki neid kohustusi lapse ees täita. Ma lõpetasin lapsega koos mänguasjadega mängimise, sest see oli asi, mida ma ei talunud üldse. Ma vihkan koos lapsega mänguasjadega mängimist. Vot, ütlesin välja. Ma olen siiani selle aja jooksul lapsega koos mänguasjadega mänginud vaid kindlal eesmärgil, et aru saada, mis mure tal lasteaias on näiteks. Mängimise asemel ma hakkasin katsetama, mida sellist ma võiksin temaga teha, et mul ka tore oleks. Mulle meeldis ja meeldib siiani teha oma lastega koos päris asju. Koos süüa teha, lilli istutada ja kasta, mingit üritust planeerida ja koos ostunimekirja teha näiteks.

Palju kergem on ka endal keerulistes olukordades rahulikuks jääda, kui ka minu "lapsest-rõõmu-tundmise paak" on täis. Kui mina saan lapsega koos olemisest positiivseid emotsioone ja meie kontakt on tugev, siis ma ei tunne, et laps oma keerulise käitumisega mind ründab, minult jälle veel rohkem energiat nõuab. See ongi igapäevaelu normaalne osa, et lapsel oma ebaküpsuse tõttu midagi juhtub, kus ta mu tuge vajab ja see pole kriisiolukord, kus mul ärrituda vaja on.


Samm 3 - ma õppisin ise keeruliste tunnetega toime tulema.


Tundus nii vale kasutada lapse peal enda võimu enda saamatuse tõttu. Ma ju tegelikult ei osanud oma keeruliste tunnetega toime tulla. Ma otsustasin, et mul on vaja võtta vastutus enda käitumise eest ning õppida kõigepealt enda raskete tunnetega toime tulema. Ma olin nii hullult püüdnud seda erinevate raamatute ja mängude abil lapsele õpetada ning püüdnud õppida peegeldamist, aga see ei olnud toiminud, sest ma ei saanud ise enda tunnetestki aru. Kuidas ma saan lapsele õpetada midagi, mida ma isegi ei oska?


Ma võtsin need samad tunnete raamatud ja töölehed, mida olin üritanud lapse õpetamiseks kasutada ning kasutasin neid õppematerjaliks enda jaoks. Ma jälgisin teisi ja iseennast ning püüdsin analüüsida, miks üks või teine olukord tekib, mis sellise käitumise taga on, miks nii juhtus. Millised tunded mängisid rolli, et me sellisesse olukorda jõudsime.


See on kõige alus. Ükski kasvatusõpik ja meetod ei aita sind, kui sa ei mõista seda, mis sinu sees toimub. Sa ei saagi teistest inimestest aru saada, veel vähem lapsest, kelle väljendusoskus on nagu ta on, kui sa ei mõista kõigepealt seda, kuidas inimese emotsioonid üleüldiselt toimetavad. Me kõik oleme inimesed ja kui sa oled õppinud ennast mõistma, siis alles saad õppida teisi mõistma. Ja kõige paremini õpib ju laps eeskujust. Ta koguaeg, iga päev vaatab, kuidas inimesed tema ümber käituvad, kui nad on stressis. Näita talle, kuidas raskustega toime tulla.


Kokkuvõtteks


Täna on minu kohustuste list võrreldes kunagisega väga lühike: 1. Anna lastele süüa ja vaata, et nad väga viga ei saaks. 2. Tunne koos olemisest rõõmu. 3. Tee neid muid asju, kui aega on.


Kuidas see päris elus välja näeb? Kui mu tänaseks koolilapseks saanud lapsel on õhtul palju õppida, aga ma näen, et midagi on valesti. Kas siis meie omavahelises suhtes ja kontaktis või ta tundub lihtsalt stressis, siis ma ei istu temaga laua taha, et me mõlemad saaks üksteise ja õppimise peale närvitseda. Ma jätangi õppimise kõrvale ja valin mingi rõõmu pakkuva koos tegemise. Sa võid nüüd mõelda, et aga nii ei sobi ju... Mida see lapsele õpetab kohusetunde ja kooliülesannete tegemise osas? Tegelikult, kui koguaeg kontakti hoidmine ja emotsionaalsed vajadused esikohale panna, siis selliseid sos olukordi tuleb ette suht harva, sest lapse vajaduste tass-ämber-paak on suurema osa ajast optimaalselt täidetud. Kui juhtub midagi sellist suurt, mis selle ühe korraga tühjaks tõmbab, siis ma peangi sellega tegelemist olulisemaks, sest tugevas stressiseisundis laps ei olegi võimeline uusi teadmisi omandama. Õppimise eesmärk on teadmisi omandada, mitte õpetaja jaoks paberile ilusaid kriipse teha ning seega närvitsedes õppimisel polegi mingit mõtet.

TAHAD BEEBI JA VÄIKELAPSE UNE KOHTA TEADA VEEL ROHKEM?

SAA TEAVITUSI UUTEST MATERJALIDEST

Kellelegi ei meeldi spämm. Püüan saata kasulikku ja asjalikku sisu ning soovi korral saad end igal ajal listist kustutada.

AVASTA UUT UNE INFOT MINU SOTSIAALMEEDIAST

©Malviine OÜ - Kõik õigused kaitstud 2020

Kodulehekülje sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes muul viisil ja kohas ilma Malviine OÜ kirjaliku loata. Avalikustamisel peab säilima viide info algallikale va juhul kui ei ole kokkulepitud teisiti. Veebilehe sisu võib printida vaid isiklikuks kasutamiseks.

Marianne_edited.png