Kuidas olla toeks enneaegse lapse vanemale
Mõnikord on raskes ja ootamatus olukorras väga keeruline teada, et kuidas nüüd oleks õige käituda. Eriti kui oled selles olukorras esmakordselt. Kui mõnel sinu tuttaval sündis just enneaegne laps või juhtus mõni muu raske sündmus, siis äkki on nendest soovitustest kasu:
1. Nutta võib. Ära ütle vanemale, et ta peab end kokku võtma ja lapse pärast tugev olema. Nutmise keelamine halvendab olukorda, sest vanem tunneb lisaks kõigele muule veel suuremat süüd sellepärast, et ta ei suuda nutmist lõpetada ja veab alt oma last, sest ei suuda olla tema pärast “tugev”. Tunnete alla surumine ei tee neid olematuks. Nutmine aitab tugevaid tundeid maha laadida. See on abistav ja loomulik sellises olukorras. Toetamine ei tähenda, et sa pead kuidagi lohutama. Toetamine tähendab, et sa oled olemas ka siis kui su lähedane tunneb raskeid emotsioone. Sa ei saa olukorda kuidagi parandada nagunii. Kergem on sellega leppida ja teada, et see, et ta saab sulle rääkida, ongi juba parim, mida sa teha saad.
2. Ole olemas, aga ära nõua midagi. Vanemaid on erinevaid. Mõni vajab sellisel hetkel just eriti palju suhtlemist ja rääkimist, aga võib olla ka neid vanemaid, kes tahavad vaikselt omaette olla. Tihti on vanematel endalgi küsimusi rohkem kui vastuseid ja väga palju küsimusi ajab veel rohkem segadusse. Anna aeg-ajalt märku, et sa oled olemas, kui sind vajatakse, aga hoia meeles, et sul ei ole õigust informatsioonile. Me saame aru, kui tegemist on uudishimutsemise ja mitte siira mure, toetusega.
3. Lihtsalt kuula. Paljudel lähedastel on väga raske olla olukorras, kus nad mitte midagi teha ei saa ja pole võimalik kuidagi lohutada. Aga sa võid lihtsalt olla ja kuulata ning mitte midagi öeldagi. Kui tundub nii õige, siis võid hoida kätt või kallistada. See juba ongi aitamine. Mitte kõik ei suuda keerulises olukorras kohal olla. Lihtsalt kuulata on raske, kui väga väga tahaks midagi teha. Tihti siis tulevadki üle huulte soovitused või õpetused, mis ei aita ja võivad isegi rohkem haiget teha.
4. Mida võib öelda: “Sa oled emme/issi!” “Kuidas teil täna läinud on?” “See ongi väga keeruline olukord, sa annad endast parima ja sellest piisab.” “See ei ole sinu süü.” “See on loomulik kui sa oled kurb/õnnelik/hirmul/vihane/…” “See on okei, kui sa ei taha rääkida. Tea, et olen olemas, kui mind vajad.” “Mõtlen teie peale.” “Ma tahan, et ma oskaks midagi öelda, teid kuidagi aidata.”
5. Kõik tunded on normaalsed. Kuigi olukorrad võivad olla sarnased, siis kõik inimesed on erinevad. See ei aita, kui sa ütled, et “appi, minul küll nii polnud” või muul viisil tekitad teises tunde, et see, mis tema mõtleb on kuidagi vale. Kui sul on sarnane kogemus, siis see ei tähenda, et sa täpselt tead, mida teine inimene tunneb või mõtleb. Tema läbielamine võib olla teistsugune ja see ei tähenda, et kumbki teist eksiks või midagi valesti teeks. Te lihtsalt olete erinevad inimesed ja elate asju läbi erineval viisil. See on okei.
Kas tahaksid midagi lisada? Või küsida, kuidas veel lähedasele toeks olla? Tule räägi kaasa minu facebooki lehel.