Kuidas toime tulla mom-shaminguga

Kodulehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes muul viisil ja kohas ilma Malviine OÜ kirjaliku loata.

Ma olen nüüd ema olnud juba päris mitmeid aastaid. Umbes-täpselt 8 ja pool aastat. Võiks nagu juba suur tüdruk olla ja karmi maailmaga hakkama saada? Ikka tahan ma mõnikord koju tulla, teki alla minna ja lihtsalt peidus olla ja nutta ning inimesi taga bitchida, sest sõnad teevad lihtsalt nii haiget.

Sest ma olen naine ja naistel on emotsioonid ja hormoonid? Mul on midagi viga ja peaks arstile minema? EI! Sest ma olen inimene!

Üks väga tark naine, Brene Brown, on öelnud midagi sellist, et sa ei saa tuimestada ainult negatiivseid emotsioone. Kui sa tuimestad (surud alla, väldid) viha, hirmu, kurbust, siis sa tuimestad ka rõõmu, tänutunnet, õnnetunnet. Koos negatiivsete emotsioonidega tuimestaksin ma ka empaatia, mis on minu ametis kõige enam kasutatav tööriist. (Olen proovinud ja kõik läkski väga halvasti nagu Brene ütleb, aga see on mõne teise korra jutt.)

Kuidas siis aga toime tulla sellega, et mõnikord inimesed on lihtsalt nõmedad tõprad? Kuidas toime tulla sellega kui keegi ütleb sulle, et toit, mis täidab su lapse kõhtu on solk, sest see ei tule su rinnast ja pole “parim”? Kuidas toime tulla kui sa “lamad maas”, küsid abi nagu kõik räägivad, et tegema peab ja siis tuleb keegi kommenteerima, et nagunii oled valesti teinud seda, teist ja kolmandat ning ise oled kõiges süüdi, kuidas sa küll nii rumal oled ja ei teadnud, et hoopis täpselt nii on õige? Kuidas toime tulla, kui keegi tühja koha pealt, ilma palumata või provotseerimata lihtsalt tuleb ja verbaalselt sülitab sulle näkku?

Empaatiaga

Mitte üks inimene, kelle sees on rahu, ei tunne vajadust teisele inimesele halvasti öelda ja talle haiget teha. Kui keegi tuleb ütlema sulle, et sa hellitad oma lapse ära, piimasegu on solk või mis iganes muud, siis on väga suur tõenäosus, et tema sees on mingi väga suur valu või kahtlus selle kohta, kas tema on teinud õigesti. Naabrinaine kommenteerib, et tema lapsed küll ei jonninud nii? Niimoodi süles kandes oled lapse ära hellitanud? Tõenäoliselt on tema sees mingi kahtlus või valu, et kas tema oma lastele/lähedastele on ikka piisavalt lähedust pakkunud ning näha, kuidas sina oma lapsega suhtled on valus. Kui ta tunnistaks endale, et see, mis sa teed on ilus ja hea, siis mida see ütleb tema kohta? Et tema tegi valesti (ja äkki polegi hea ema)? Isegi pisivigu on inimestel raske tunnistada. Selliseid asju suudab endale tunnistada ainult väga tugev inimene. Ta tõmbab sind maha, et hoida ennast vaimselt koos ning et mitte tegeleda selle valuga, mida toob kaasa kahetsus ja kõigi nende teemade enda sees läbi mõtlemine. Kõige suurem beebigrupi kiusaja on ilmselt kõige ebakindlam ja õnnetum inimene selles grupis.

Mitte üks inimene, kelle sees on rahu, ei tunne vajadust teisele inimesele halvasti öelda ja talle haiget teha.

Lase läbi ja mine edasi

Siis on grupp inimesi, kes ütlevad, et ära pane tähele ja ära üldse tee numbrit (ning tegelikult ära üleüldse tüüta mind kurtmisega.) Ma ei ole seda meelt. Haiget saades on väga suur samm hüpata kohe empaatia ja mõistmiseni, et miks ta nii ütles. Valu on valu, ükskõik miks ta nii ütles. See pole õigustus, vaid selgitus ning see ei korva seda valu, mida sõnad on põhjustanud. Paraku ei saa me kunagi kontrollida teise inimese käitumist, saame tegeleda vaid enda reaktsiooniga sellele käitumisele. Lihtsalt tea, et see “mürk”, mida ta jaotas, pole sinu oma. Ära võta seda enda sisse, ära toida seda, ära paljunda seda, ära jaga seda edasi. Inimene käitus sinuga ebaõiglaselt. Ole kurb. Ole vihane. Ole mida iganes sa parasjagu oled, aga siis tea, et see, et ta nii ütleb ei ütle mitte midagi sinu kohta, aga ütleb väga palju tema kohta.

Tea oma väärtusi

Mõnikord teevad kommentaarid, ükskõik kas asjakohased või mitte, väga palju haiget ka sellepärast, et mina ise pole ka kindel. Äkki teengi valesti? Äkki olegi halb ema? Äkki olengi lapse ära rikkunud ja nüüd minu pärast ongi tema elu raske? Ilma ühegi veata laps üles kasvatada on ebareaalne. Seda ei ole mitte kunagi juhtunud. On imetamisnõustajaid, kes toidavad oma lapsi piimaseguga. Pereterapeute, kes lahutavad. Õpetajaid, kelle lapsed saavad kahtesid. Ma tahan nende näidetega öelda, et sa võid olla väga palju õppinud ja super hästi ette valmistunud, aga alati jääb mingi x, mida sa kontrollida ei saa. Ja jube raske on ka 9 kuu jooksul (või üleüldse) nii hästi ette valmistuda, et sa igas teemas ekspert oleks. Pika jutu kokkuvõtteks - lepi sellega, et sa pole täiuslik ja nagunii teed mingeid vigu. Ära tee neid vigu aga sellepärast, et keegi teine ütles, et nii “peab”. Lase kõik soovitused ja ”reeglid” läbi oma väärtuste filtrist. 2-aastase kaissu võtmine on ta ära hellitamine? Võibolla kohe sa ei tea, mida targad raamatud selle kohta ütlevad, aga sa tead, et tahad kasvatada oma last nii, et ta tunneks end armastatuna. Lapse ees nutmine on halb? Ei tea päris täpselt, aga ma tahaks küll, et lapsed õpiksid, et tunnete väljendamine on ok.

Sina oled oma lapsega koos olnud alates sellest hetkest kui ta oli alles beebisoov su südames. Sa tundsid tema liigutusi enda sees. Oled alates esimesest päevast temaga kõige rohkem koos olnud. Teiste kogemusi on hea kuulata ja ideid koguda. Mõni teine võib olla palju kauem ema olnud, palju rohkem lapsi üles kasvatanud, palju rohkem aastaid õppinud, aga selle sinu lapsega oled sina kõige rohkem koos olnud ja tunned teda kõige paremini. Sa tegelikult tead. Sa tegelikult tunned ära, mis võiks olla teile parim. Usalda ennast.