Ma tegin oma lapsele unekooli…

Kodulehe sisu ei ole lubatud avalikustada, levitada või kasutada mistahes muul viisil ja kohas ilma Malviine OÜ kirjaliku loata.

See oli rohkem kui 8 aastat tagasi. Ma olin ärev, kurnatud, meeleheitel ja täiesti magamata. Mu laps oli umbes 7 kuud vana ja mina ka umbes sama kaua magamata. Üsna tavaline ja sagedasti ette tulev pilt. Tihedad ärkamised ju käivadki vanemaks olemise juurde! Käivad või? Kõik teised ju saavad hakkama! Kas ikka saavad? Kirjutan sulle oma esimestest katsetustest beebi une maailmas ja unekooliga.

Miks ma oma lapsele unekooli tegin

Esimesed kuud olin oma esimese lapsega haiglas, sest ta sündis enneaegselt. Haiglas oli graafik paigas – iga 3h tagant pumpad, söödad, vahetad mähkme. Kui jõuad, siis vahepeal sööd ise ka. Öösel ühe vahetuse võid magada, kui ärevus, trauma ja mure lapse pärast laseb. Mõni aeg peale koju saamist ei tahtnud aga minu laps üldse enam magada. Või noh, tahtis, aga vaid siis kui ta oli minu või mehe süles (kaisus olemisest ei piisanud) ja me teda vaikselt kiigutasime. Elasime selle üle nii, et pool ööd magatas beebit mu mees ja teise pool ööd mina. Päeval polnud probleemi titat süles hoida magamise ajal.

Selleks ajaks, kui me unekooli tegime, olime asjad saanud juba nii kaugele, et laps uinus pallil hüpitades ja kui sa olid temaga umbes tunnikese juba pallil hüpanud, siis heal juhul said lapse ka voodisse panna. Ma olin nii magamata, et see aeg on suht must auk mu jaoks ja ma lihtsalt ei mäleta, kuidas möödusid ööd ja päevauned. Tõenäoliselt ka kuidagi hullult. Laps nuttis, mina nutsin, ma tahtsin põgeneda, arvasin, et ma olen halb ema ja täiesti läbi kukkunud jne. Paljud emad ilmselt teavad seda kohta.

Tita kaissu võtmine alati ei sobi

Ma sain mitmeid soovitusi selle kohta, et võiksin tita kaissu ja rinnale võtta. Hoolimata suurest hirmust ma seda ka tegin! Hirmust, sest mõni päev peale haiglast välja saamist avastasin ma kaisust mitte hingava sinise lapse ja me pidime oma last elustama. (Super tänulik, et Lastehaiglas enne koju saamist meid õpetati!) Seega isegi, kui laps mul kaisus oli, siis mina olin ärev ja ei suutnud ikka hästi magada ja tegelikult ega lapski väga hästi rinnal ei maganud. See lihtsalt ei toiminud!

Teadmata, et on ka muid võimalusi, leidsin ma, et hea küll, ma siis olen halb ja läbi kukkunud ema, sest kaisus ja rinnal magamine ei tööta. Kõigil teistel ju töötab. Pole muud võimalust, aga me peame tegema unekooli, et nii mina kui ka abikaasa kuidagigi ellu saaksime jääda. Selleks hetkeks olime mõlemad täiesti läbi ja kurnatud.

Unekool

Lugesin mingit unekooli raamatut ja otsustasime, et paneme lapse oma tuppa, sest isegi kui ta magas minu kõrval võrekas, siis mina ei suutnud magada ja kontrollisin ta hingamist. Ja üks õhtu panime ta peale kallistamist ja nunnutamist oma voodisse ning olime valmis pikaks nutuks. Iga mingi aja tagant käisime tema juures teda lohutamas, nii nagu raamat ütles. Sülle ei võtnud. Ta muudkui nuttis ja nuttis… Me pidasime vastu umbes 40-50 minutit, nutt polnud grammigi vaiksem, laps oli endast täiesti väljas, näost punane ja ära nutetud. See oli kohutav kogemus nii mulle, abikaasale kui ka kindlasti meie väiksele, umbes 7 kuud vanale beebile. See oli õudne ja ma teadsin, et seda ma enam teha ei taha.

Ma teadsin, et teda üksi nutma jätta ma enam ei suuda, aga meie jaoks polnud variant ka lapse kaissu rinnale võtmine. Must auk läks veel sügavamaks. Hüpitasime teda pallil magama ja proovisime oma tuppa ja oma voodisse magama panna, mis tähendas ööpäev läbi umbes iga tunni aja tagant hüpitamist. See oli jube ja enamus sellest on minu jaoks must auk tänaseni.

Meie lahendus uneprobleemidele

Mõni aeg hiljem otsustas abikaasa, sest mingi aeg oli tema ainus, kes üldse lapse magama sai, et nüüd aitab sellest pallil hüppamisest ja tema paneb lapse voodisse magama. Ta istus lapse kõrval, paitas, laulis, vahepeal võttis sülle ja kallistas ja pani siis jälle voodisse ning seda nii kaua kuni laps voodis magama jäi. Laps nuttis veidi, aga mitte nii nagu üksi unekooli ajal. Lahendus ei tulnud paari päevaga, aga üks hetk olime seal maal, et laps jäi oma voodis magama, kui issi kõrval istus ja päeval sain mina ta magama siis, kui täpselt õigel hetkel teda süles kiigutasin ja laulsin ning ta magas süles. Täna ma läheneksin sarnasele olukorrale kindlasti teisiti, kuid sel hetkel oli see meie jaoks tehtav ja mingi valguskiir paistis jälle meie peale.

Nutuga unekooli ja ära kannatamise vahel on veel nii palju võimalusi

Esimese lapse uneprobleem oli minu jaoks nii ekstreemselt hull, et ma juba ainult selle uneteema pärast plaanisin, et ma rohkem üldse lapsi ei tahagi. Lõpuks lugesin enne teise lapse saamist läbi KÕIK uneraamatud, mis eesti keeles vähegi saada olid ja nii mõnedki sellised, mida meile veel tõlgitud ei olnud. See andis mulle killukese enesekindlust, et ehk teise lapsega ei ole see olukord nii hull.

Tänaseks, nii oma kogemuse kui ka unenõustajate väljaõppes saadud teadmiste valguses ei soovita lapse üksi nutma jätmist, sest minu arvates ei ole see hea ei lapsele ega ka vanematele. Samas, ma saan aru sellest, et mõnikord lihtsad lahendused ei toimi. Sellel hetkel ma ei teadnud, et on ka muid variante peale nutuga unekooli ja tita kaissu ning rinnale võtmise. Nendest kahest variandist aga ei piisa! Rinnaga ja kaisus magamine on väga ok, kui see perele sobib, aga minu jaoks ainult sellest variandist ei piisa, sest see alati päris elus ja reaalsete perede jaoks ei sobi ning ma pole spetsialistina piisavalt hea, kui ma midagi enamat pakkuda ei suuda.

Kui sa otsid ka variante enda ja oma beebi une parandamiseks, kuid nutuga unekool teile ei sobi, siis uuri minu unekursuseid.