Mis sa ütled, et ma olen siis halb ema või?
Ma polnud oma last veel näinudki, aga juba teadsin, et olen emana läbi kukkunud. Keiser. Feil.* Ei saanud last kohe rinnale, nahk-naha kontakti. Feil. Ma ei tundnud ülevoolavat õnnetunnet ja armastust, kui teda esimest korda nägin. Feil. Ja minu pärast oli ta siin intensiivis masinate ja juhtmete all, sest mina ei suutnud teda piisavalt kaua kanda. Ja siis see imetamine ka veel. See on ju nii kasulik ja nii oluline, eriti enneaegsele keisrilapsele. Ja nii imeline, lihtne, loomulik ning iga armastav ema naudib seda. Mina ei nautinud. Hakkama ka ei saanud. Pudel. Feil.
Inimesed ütlesid, et imetamine on lapse ja ema tervisele oluline. Nad ütlesid, et imetamine on loomulik. Nad ütlesid, et vaginaalne sünnitus on lapsele oluline ning keiser pole samaväärne. Keisrist võib tekkida lapsele igasugu probleeme ning ka piimasegu ja pudeliga toitmisel on riskid, mitte pole imetamisel kasutegureid. Imetamine on norm ja piimasegu sellest vähem.
Mina kuulsin, et ma olen oma lapse tervist kahjustanud, teda alt vedanud ning emana ebaõnnestunud. Iga kommentaar imetamise või sünnitamise olulisuse kohta oli kui vastu hambaid saamine. Nagu keegi oleks mulle näkku karjunud, milline halb ja läbi kukkunud ema ma olen. Meeldetuletus, et olenemata kõigist pingutustest, mis ma täna teen, minu läbikukkumised jäävad mu last saatma kogu eluks ning mina olen selles süüdi. Alates esimesest emaks olemise sekundist läbi kukkunud.
Mõtlesin, et miks peavad olema inimesed nii õelad ja pidevalt panema mind nii tundma? Miks peab rääkima asjadest nii, et need emad, kes pole saanud ise sünnitada või imetada, peavad end pidevalt läbikukkununa tundma? Ma tegin näo, et minuga on kõik hästi ja probleem on kõigis neis teistes, kes valesid asju ütlevad.
Ja siin ma olen. 9 aastat hiljem.
Tegelikult ei olnud asi selles, et teised mulle haiget teinud oleks. Nemad vajutasid lihtsalt minu ebakindluse ja süütunde nupu peale ning mina ütlesin endale, et ma olen läbi kukkunud. Inimlik on haiget saada, kui asjad ei ole läinud nii nagu soovisid. Inimlik on olla mõjutatud teiste sõnadest, aga keegi teine ei pannud mind midagi tundma. Inimesed võivad küll kaasa aidata, et me midagi tundma hakkaks (näidata näpuga meie haava peale), aga oma tundeid tunneme ainult meie ise. Oluline on teada, et mis tähenduse ma ise juhtunule andnud olen ehk mida usun, et see minu kohta ütleb.
Me ei saa eeldada, et imetamisest ja sünnitusest positiivses võtmes rääkimine tabuks muutub sellepärast, et kõigi naiste jaoks nad pole olnud tehtavad (või soovitud). Ka positiivset kogemust on õigus teistel jagada, rääkimata lihtsalt faktidest. Ei ole okei rünnata teisi inimesi ja neile haiget teha, sest läbi valu filtri loed öeldust välja enamat. Täiesti okei on kustutada end ära fb gruppidest ja lõpetada inimeste jälgimine, kui see sisu sulle pidevalt haiget teeb ja energiat röövib. See on elementaarne enda eest hoolitsemine. Haavade paranemine võtab aega ja vajab sissepoole vaatamist. Raseduskriisinõustamisest või sünniloo kuulamisest võib palju abi olla.
Võid pildi salvestada ja seda jagada. Tag'i mind ka.
---
*Inglise keelsest sõnast fail - ebaõnnestuma, läbi kukkuma.
---
Jah, muidugi on ka selliseid olukordi, kus päriselt õelutsetaksegi teise kogemusega või valiku teinud emasid. See pole ok. Loe ka blogi postitust sellest, kuidas toime tulla mom-shaminguga. Olen kirjutanud ka sellest, et kuidas toime tulla süütundega, kui imetamine pole õnnestunud.