Imetamine ei õnnestunud. Kuidas tulla toime süütundega?
Sain instagramis küsimuse, mille vastus ei tahtnud kuidagi storysse ära mahtuda. See on nii oluline ja mulle südamelähedane teema, et tahan sellest pikemalt kirjutada. Küsimus oli:
"Imetamine ei õnnestunud. Kuidas ma saan lahti süütundest? Ja hirmust, et lapse immuunsus pole nüüd piisavalt tugev, sest ta ei saa rinda."
On palju naisi, kes samuti tunnevad süüd, et imetamine ei õnnestunud. Et nad tegid nutukooli ja nüüd enam kunagi seda ei teeks. Et nad sünnitusjärgse depressiooni tõttu polnud piisavalt kohal ja olemas oma lapse jaoks. Et nad oleks/poleks pidanud tegema midagi, mille tõttu võis laps sündida enneaegselt või tekkida terviseprobleemid peale sündi. Küsimused, et kas *see* probleem lapsel on minu põhjustatud.
Kõike ei saa kontrollida
Kuigi naised ja emad on väga väga võimsad ning ise enda aitamine läbi loengutel käimise, materjalidega tutvumise ja vajadusel toetuse otsimisega on väga olulised ja aitavad paljudel juhtudel probleeme ennetada või neid leevendada, siis alati sellest ei piisa. Imetamisnõustaja tugi pole alati kõigile kättesaadav. Õige info alati ei jõua inimeseni siis kui vaja. Ja isegi imetamisnõustaja mõnikord tõstab käed üles ja ütleb, et ma ei tea. Minul on küll seda juhtunud. Sa võid anda endast parima ja teha kõike, aga alati jääb mingi tegur X, mida sa kontrollida ei saa. Selle X-ga on eriti raske kohtuda peale lapse sündi, sest just nüüd mõjub maailma ebaturvalisus eriti raskelt. Sa just oled saanud lapse ja tahaksid teda kaitsta ja hoida nagu ei midagi muud varem oma elus. Just nüüd on eriti raske leppida, et see pole alati sinu kontrollitav ja et alati parima andmisest ei piisa, et jõuda soovitud tulemuseni - see maailm on ebatäiuslik. See ei ole sinu süü.
Imetamine on oluline, aga see on üks oluline asi väga paljude seast
Minevikku muuta ei saa. Mulle väga meeldib Maya Angelou öeldu:
"Do the best you can until you know better. When you know better, do better.
Ehk siis tee nii hästi kui sa praegult oskad (saad, parasjagu suudad). Kui oskad paremini, tee paremini. Minevikku muuta ei saa ja mitte mingit mõtet pole kaotada lootust, visata tulevikku prügikasti ja anda endale hinnanguid mõne teguri pinnal. Lapse immuunsust, tervist ja tulevikku mõjutavad lisaks imetamisele veel miljon teist väiksemat ja suuremat tegurit. Kui laps saab praegult veel toitu pudelist, siis ka pudelist toitmise puhul on oluline, mida jälgida ja kuidas seda teha. See mõjutab ka tema tervist. Tema tervist mõjutab ka see, kuidas talle lisatoitu tutvustada, millist toitu ta järgnevatel aastatel sööb ja millise suhte toiduga ta kodust kaasa saab. Millised liikumisharjumused ta kodust kaasa saab. Igas vanusegrupis on palju tegureid, kuidas lapse tervist mõjutada, toetada ja hoida. See pole nii, et kui laps rinda ei saa, siis ta ongi lootusetult haige või immuunsus kadunud ja mitte midagi teha ei saa. Tegele nende immuunsust mõjutavate teguritega, mida sa ka nüüd ja praegu mõjutada saad.
Me kipume tihti ülehindama oma tegude või tegemata jätmiste olulisust, kui me kahetseme tulemust ning alahindama ja iseenesest mõistetavana võtma pingutusi ja tegevusi, mille tulemus on soovitud. Olenemata panusest, energia hulgast või sellest kui palju rolli see tegur tegelikult suures pildis mängib.
Eeskuju õpetab rohkem kui ükskõik mis muu
"Käitu minu sõnade, mitte tegude järgi" EI TOIMI. Lapsed õpivad sind vaadates ja sinu eeskuju järgi palju rohkem kui välja paistab ja palju rohkem kui me arvata võiks. Mida sa tahad oma lapsele õpetada enesearmastuse kohta? Endaga sõber olemise kohta? Enesekaastunde kohta? Endale andestamise kohta?
Õpi endale andeks andma ja õpeta oma lapsele, et vigade tegemine on inimlik (sest nii see ongi) ja alati ei lähe ka kõige parema tahtmise juures asjad nii nagu soovitud.
Mõnikord on kergem süütundest kinni hoida ja end mentaalselt peksta, sest mingil tasandil annab see rahu, sest me tunneme, et oleme saanud väljateenitud karistuse. Nagu ma vääriks väikest hingepiina. Ja kui tundub, et piinast hakkab aitama, siis mõnikord otsitakse "luba" endale andeks anda ka teistelt, näiteks imetamisnõustajalt või teistelt emadelt ja soovitakse kuulda "jah, teie puhul paremini ei saanudki" või "sa tegid õigesti". Siin on oht muidugi ka vastupidiseks tulemuseks, kui need arvamused seda "luba" ei anna. Mis ma tahan öelda, on see, et ANNA ENDALE ISE SEE LUBA. Sa ei vaja kellegi teise hinnangut oma olukorrale. Keegi teine ei pea ütlema, et sa olid tubli ja pingutasid piisavalt. Sa ei pea end põhjendama või õigustama. Anna endale andeks ja anna endale luba mitte ennast enam piitsutada lihtsalt sellepärast, et sa väärid tingimusteta enesearmastust.
See ongi see koht, mida oma lapsele läbi eeskuju õpetada. Sa oled äge, hea ema ja (enese)armastusväärne inimene. Õpi olema enda parim sõber, mitte ainult suurim kriitik. Nii õpib seda sinu laps ka. Ja see on kõige suurem kingitus, mida oma lapsele teha saad - anda talle eeskuju, et ennast saab armastada ka siis kui sa pole ideaalne.